Matuse traditsioonid Eestis

Eestis ei ole ühte ja õiget matmisviisi. On perekondi, kes hoiavad kinni sajanditevanusest kiriklikust talitusest, ja on peresid, kes valivad ilmaliku ärasaatmise – lühema, isiklikuma ja sageli paindlikuma tseremoonia. Viimastel kümnenditel on kasvanud ka tuhastamise osakaal, mida soodustavad linnastumine, kalmisturuumi nappus ja praktilised kaalutlused.

Kristlik või ilmalik ärasaatmine

Eesti matusekultuuris on kõige levinumad kaks matmisviisi. Kristlik matus toetub kiriku talituskorrale – palvetele, õnnistamisele, sümbolitele ja kindlale rituaalsele ülesehitusele. Ilmalik ärasaatmine keskendub enamasti lahkunu eluloole, mälestustele ja muusikale ning seda juhib leinakõneleja või mõni lähedane. Valiku juures saab määravaks tavaliselt see, kas lahkunu oli mõne koguduse liige või mitte.

Praktikas võivad need matmisviisid ka omavahel põimuda. Näiteks ka ilmalikul talitusel süüdatakse küünlaid, asetatakse lilli ja mälestatakse lahkunut; kiriklikul matusel kõlavad üha sagedamini lahkunu lemmiklaulud ning lähedaste isiklikud meenutused.

Matuse korraldus

Matuse ettevalmistus algab tavaliselt lahkunu ja perekonna soovide kaardistamisest: kas matus on avalik või perekondlik, millises kohas toimub ärasaatmine (kabel, kirik, krematoorium, kodu), ning kas valitakse kirstumatus või tuhastamine.

Oluline on ka selge ajakava. Eesti tavapraktikas on tseremoonia kulg järgmine: kogunemine, talituse algus, muusika ja kõned, hüvastijätt kirstu juures, ning seejärel matmine või urni haudapanek. Peale matuseid suundudakse peielauda, kus on võimalik jagada lugusid lahkunust ja veel ühiselt koos olla.

Lilled ja küünlad

Lillede ja pärgade toomine on Eestis jätkuvalt kõige tavapärasem kaastundeavalduse viis. Hauamatuse puhul kaetakse ka hauakääbas kuuseokste, pärgade ja lilledega. Hauakääpa ümber paigutatakse kalmuküünlad. Küünalde asetamisel tuleb jälgida, et need ei süütaks hauale asetatud oksi.

Peielauas osalemine

Peied on Eesti matusekultuuri üks järjepidevamaid osi. See on võimalus pärast ametlikku hüvastijättu veel üksteisega rääkida, jagada mälestusi ja pakkuda perele tuge. Tihti on just peielauas see koht, kus meenutada helgemaid hetki ja võtta omaks, et lein võib olla samaaegselt valus ja inimlikult eluline.

Tuhastamine või hauamatus

Tänapäeva Eestis on üks olulisemaid matusekorralduse valikuid see, kas lahkunu saadetakse viimsele teekonnale kirstuga hauamatuse või tuhastamise teel. Otsus võib olla praktiline – seotud ruumipuudusega hauaplatsil, kulude ja pere võimalustega – aga sageli on selle taga ka maailmavaade ja usuline kuuluvus. Just seetõttu tasub enne lõpliku suuna valimist otsused põhjalikult läbi mõelda.

Õigeusu traditsioonis on ajalooliselt peetud kirstuga muldasängitamist eelistatud ja teoloogiliselt tähenduslikuks matmisviisiks. Krematsiooni suhtes on õigeusu vaimulikes aruteludes olnud pigem kriitiline hoiak ning seda käsitletakse sageli kui praktikat, mis ei sobitu kiriku tavapärase praktikaga.

See tähendab delikaatselt öeldes ka järgmist praktilist riski: kui lahkunu oli õigeusu koguduse liige ja perekond kaalub tuhastamist, võib juhtuda, et kõiki kirikliku matusetalituse vorme ei peeta selles olukorras sobivaks – ning mõnel juhul võib vaimulik hinnata, et ta ei saa teenistust läbi viia nii, nagu pere soovib. Õigeusu vaimulike endi selgitustes rõhutatakse, et tänases Eestis jõuab see teema vaimulike ja kogudusteni üha sagedamini ning vajab varakult lahtirääkimist.

Soovitus on lihtne: kui peres on õigeusu taust või lahkunu kuulus õigeusukirikusse, tasub enne lõplike otsuste tegemist konsulteerida konkreetse koguduse vaimulikuga. Nii on võimalik aegsasti selgeks rääkida, milline talitus on võimalik, milline on koguduse tavapärane praktika ning kuidas vältida olukorda, kus otsused ja ootused lähevad matusetseremoonia eel vastuollu.

Kokkuvõtteks

Lõppkokkuvõttes ei määra matuse “õnnestumist” vorm – kiriklik või ilmalik, kirst või urn –, vaid see, kas hüvastijätt on kooskõlas lahkunu elu ja pere väärtustega ning kas valikud saavad läbi räägitud rahulikult ja aegsasti.